Kristi Paron kaitseb doktoritööd „Child-patient autonomy: interplay between normativity and relationality“

16. mail kell 15.00 kaitseb Kristi Paron sotsioloogia erialal doktoritööd „Child-patient autonomy: interplay between normativity and relationality“  („Lapspatsiendi autonoomia. Otsides tasakaalu normatiivse ja suhetekeskse lähenemise vahel”).

Juhendaja:
kaasprofessor Dagmar Kutsar, Tartu Ülikool

Oponent:
kaasprofessor Daniel Stoecklin, Genfi Ülikool (Šveits)

Kokkuvõte

Õigus autonoomiale ehk enesemääramisõigus on üks inimõiguste tuumpõhimõtetest. Patsiendi enesemääramisõigus väljendub õiguses anda meditsiiniprotseduuriks või raviks teavitatud nõusolek. See õigus on vahetult seotud meditsiinieetikast pärit patsiendi autonoomia põhimõttega. Kui täiskasvanutena peame iseenesestmõistetavaks, et arsti vastuvõtul on meil õigus küsimusi küsida, oma arvamust avaldada ning lõpuks langetada otsus, siis laste puhul on levinum arusaam, et nad ei ole pädevad oma tervist puudutavates küsimustes kaasa rääkima. Uuringuandmete kohaselt tunnevad lapsed tervishoiuasustustes tihti, et neid ei kuulata ning nad ei saa piisavalt kaasa rääkida. Oma doktoritöös uurin, kuidas rahvusvahelised ja riigisisesed normid reguleerivad lapspatsiendi autonoomiaga seonduvat, kuidas arstid suhtuvad lapspatsiendi autonoomiasse, kuidas nad kaasavad lapsi aruteludesse ja otsustamisse ning kuidas lahendavad laste ja vanemate vahelisi erimeelsusi. Samuti analüüsin, kuidas lapspatsiendi autonoomia igapäevases meditsiinipraktikas toimib, pidades silmas seda, et last esindab tervishoiuasutuses tavaliselt lapsevanem. 

Doktoritöö tulemused näitavad, et lapspatsiendi autonoomia on suhetekeskne. Lapse, lapsevanema ja arsti vahel tekib eriline kolmiksuhe, mille käigus iga suhteosalise käitumine mõjutab teisi osalisi ja nende käitumist. See omakorda tähendab, et lapse õigus ja võimalus oma tervise küsimustes kaasa rääkida sõltub suurel määral täiskasvanute ja ka lapse enda sotsiaalsetest oskustest. Määrava mõjuga on seejuures lapsevanema käitumine. Lapsevanemad juhendavad sageli oma lapsi arstiga suhtlemisel. Mõned neist julgustavad oma lapsi rohkem arstiga suhtlema, teised aga, vastupidi, piiravad lapse autonoomiat, kas teadliku või alateadliku käitumisega, näiteks rääkides peamiselt ise või vastates ise lapsele esitatud küsimustele. Lisaks sotsiaalsetele aspektidele mõjutab lapspatsiendi autonoomiat ka tervishoiuasutuses loodud füüsiline keskkond. Ruumi kujundus, mööbli paigutus, istekohtade asetus, tööpõhimõtted – kõik sedalaadi tingimused võivad lapse arutelus ja otsustamises osalemist kas toetada või vastupidi, maha suruda.